Pën ëts

Pënïk ëtse’e?

Ayöök jayï

Nana jats tata tsyaankööj

Jä’ä juu’ ijt töjïmyajkpatsïïmp ku’jayï yuk’am nyïjkx

Jä’ä juu’ ijtp yaktsë’ëkawöjp

Juu’ niwin’ita kyajpïn tikajaa’työkï

Juu’ ka’ana öy nëwëë’nk ti jaty

Juu’ tö’majatsyï jyotma’aty kukyayak’amotïnaxy

Jä’äts ëtsë’e

Pënïk ëtse’e?

Napyi’ka ëtse tek’am ntsëë’n

Jöwïm ëts ijt nya’axy ku jëkïm n’it

Ijtp ëts ijt njëjptaxy 

Ja kaaky ja töjkx njötmaya, ja xëjknijaa’xy uk ja në’ookjïts

Ëts n’ok myaaytïk njaa’myets, ja jïjpitjayï y’aa y’ayöök

Pënïk ëtse’e?

X’atsë’kip ëts yï nëë paatsy ëtse nwintsë’ëka

X’atsë’kip ëts jëëjn töya paatsy ëtse nwintsë’kiwa

X’atsë’kip ëts tsaa’n npaa’tït

Juu’ji nkatsë’kip: n’aa n’ayöök nkötsït.


Qué ¿quién soy?

Soy ayöök

La tsaanköö de mis abuelos

A quien cargaban en canasto cuando iban al cerro

A la que siempre curaban de susto

Quien no se olvida nunca de su pueblo

La que a veces se enoja cuando no la escuchan

Ella soy

Qué ¿quién soy?

Desde muy chica salí del pueblo

Siempre sangraba de la nariz

Extrañaba la tortilla, la comida, el xëjknijaaxy y el pozol,

las narraciones de mi abuela, la palabra de los jïjpitjayï

Qué ¿quién soy?

A quien le da miedo el agua, por eso le tengo respeto

A quien le da miedo el fuego, el incendio, también por eso lo respeto

Me da miedo encontrar víboras en el camino

Lo único que no me da miedo es hablar mi lengua ayöök

¿Te gustó el texto?
Compártelo con tus amigxs

Facebook
Twitter
WhatsApp

Escríbenos

Si tienes alguna pregunta o te interesa colaborar con Kumoontun, puedes mandarnos un mensaje aquí